Eesti Laul 2015 ehk kuidas saada valgustatuks

melcu

Nüüd on küll päris palju aega mööda läinud ja nagu tavaliselt on aeg lihvinud mõned tõsisemad ebatasasused päris siledaks.

Loomulikult võis igaüks keda huvitab näha, et sel aastal oli tegu pigem hea filmi teise osaga (mis pole alati halvem) valguse ja kujunduse osas, aga nii oligi planeeritud, kandis välja küll. Järgmine aasta tuleb siis uus film. Ja et oli tegu teise osaga, läks kõik lihtsamini ja mõnusamini ja ilma “enesetappudeta”.

Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mõtlesin, et kirjutan üldse filosoofiliselt sellest, kui suur võimalus on üldse oma visuaalset külge mõjutada sellist tüüpi üritusel. Ütleme nii, et päris väikene. Selleks on hulk põhjuseid. Millest esimesena torkab pähe, et see lavakujundus ehitatakse ikkagi kõigile artistidele ja et lõppude lõpuks on tegu lauluvõistlusega (mis kipub küll aegajalt meelest ära minema). Aga jah, kõige hullem asi, mis iga aasta veidike kirgi kütab, on see, et enamik häid (halbu) visuaalseid ideid jõuavad meieni alles umbes nädal enne salvestamisi ja siis on juba hilja, muidugi detaile annab muuta, aga midagi suurt ja keerulist enam ei tee, lihtsalt aega ei ole. Niisiis, kui on mingi väga hea ja konkreetne idee, siis tuleks see ikka juba esimeseks kohtumiseks välja mõelda ja siis ka kohe teostama hakata.

Nüüd mõtlete, aga kuidas ma tean, mis võimalused on? No arvatavasti ei teagi, selleks ongi hea omada mitut ideed ja väga hea ka omada videomaterjali nende kohta. Siis juba koosolekul saab koos režišööri ja valgustajaga mõelda, mis võimalused konkreetseteks  lahendusteks on. Võimalusi piirab veel muidugi selline labane asi nagu lava vahetuse aeg, mis finaali otseeetris on vb. minut vms. Lisaks meie poolt vaadatuna on see probleem, et lood võiks välja näha ikkagi erinevad, kui ikka mitu artisti tulevad jutuga, et teeme nii, et on üks kontraspot ja kõik, siis läheb saate valguskujundus  üksluiseks.

Üks asi seoses soovidega ja võimalustega on veel see, et minu arvates ei tasu üldjuhul minna oma soovidega liialt spetsiifiliseks, sest seda tehes on oht saada täpselt seda, mida sa soovid ja mitte midagi rohkem, aga tegelikult on sul vaja siiski rohkem.

Järgmine asi mis pähe tuleb ja mida kiputakse unustama on, et telekaekraanilt näeb lõpuks vaid tihti peale väga suuri plaane inimestest (millegipärast). Mis tähendab, et midagi väga nüansirikast pole mõtet teha ja see ei tähenda, et nüansse ei peaks olema, muidugi peaks, aga neid kõike peaks tutvustama jällegi režišöörile, sest muidu võib nii mõningi nüanss kaduma minna, sest kaamera filmis just midagi muud.

 

Olgu läheb spetsiifiliseks. Ja pikaks. Peamine asi, kui teil on mõte ja soov seda teostada, siis mõelge see mõte juba esimeseks korraks välja, sest muidu tuleb lihtsalt see, mida meie mõtleme (ja see ei ole halb). Aa ja lisaks, kui te olete ise ühtlasi ka see, kes laval esineb, siis kui te laval olete, ärge palun mõelge selle peale ja pabistage, mis lamp millal ja kus põlema hakkab, seda on näha.

Lõpetuseks mõned Karmo Koppeli pildid Eesti Laulu peaproovist.

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.