Narva Päevad 2012 – Sõpruse Sild

melcu

Aleksandri kirik ja Narva Linnus jääb siis mulle. Huvitav. Viimane kord käisin Narvas umbes 10 aastat tagasi. Peab ütlema, et Narva oli oluliselt eestim linn nüüd, kui siis. Natuke oli nagu ka seda tunnet, et kuigi juuri keegi unustama ei hakka, siis oli teatav arusaamine tekkinud, et olla väikese Eesti all, on pigem eelis, kui miinus ja et eesti keele selgeks õppimine pole tegelt ka nii õudne. Käisime ka poodide. Kõik said vähemalt eesti keelest aru (erinevalt eelmisest korrast) ja kahes poes, kus ma midagi ka ostsin, oli täitsa eestikeelne teenindus. Samas muidu, tööl olla oli ülihea. Külalislahkus oli lausa kergelt liialdav. Meeldiv vaheldus. Saime hotellis kolm korda päevas süüa ja viimane päev korraldaja tundis ikkagi muret, et me nagu kõhnuksime seal ja tõi meile veel hamburgerit ka, mille me lõpuks korralike võõrustavatena Kristoga ära sõime, kuigi see oli raske, pärast kolme sööki hotellis.

Töö suhtes oli nii, et esimene kontsert oli Narva Aleksandri kirikus. Kirik ise oli ülilahe. Kahjuks Peterburist tulnud valgustaja töö ei vastanud korraldaja ootustele. Tegemist oli teatrivalgustajaga ja ta lahendas ka valguse võrreldamisi teatraalselt, samas korraldaja oleks oodanud pigem showd ja lummavaid pilte erinevatel lugudel. Samas üldiselt ei teinud ta midagi valesti ega halvasti. Lihtsalt ta stiil ei sobinud korraldajale.

Teine päev oli päev läbi vene nalju laval, plus ülilahe pantomiimteater lava ees. Päike lõõmas kuni umbes pool tundi enne lõppu sai ka veidike valgust teha. Päike oli nii räige, et Eventechi ledekraan kippus üle kuumenema. Rohkem polegi nagu midagi, mingeid väljakutseid seal ju üldiselt ei olnud ja seadmed töötasid 100%.

Leave a Reply

Your email address will not be published.